Pärast "Musta pori näkku"- ma ei oleks omal algatusel Rauda küll iialgi enam lugenud. Aga soovitati. Kaks inimest soovitasid. Ja lugeda otsustasin pärast seda, kui mu mees selle vastu nii palju huvi ilmutas, et praktiliselt ühe jutiga läbi luges. Kui mu mees midagi lugeda võtab, siis midagi peab selles kirjatükis olema. Igat ettejuhtuvat paska, labast jahumist ja mõttetut muigutamist ta juba ei loe. Mu mehel on sellistes asjades nii kuradima ilmeksimatu maitse, et... kadedaks teeb lihtsalt (aga see on pikem jutt, see on hoopis üks teine jutt). Ja kuigi tema lõplik hinnang sellele raamatule oli kusagile sinna "3" kanti, siis minu otsus raamat läbi lugeda sündis justnimelt ja ainult ja ainult sellest, et mu mees oli "nõrgale kolmele" vaatamata selle ikkagi läbi lugenud. Midagi siis pidi ikkagi olema.
Oli kah. Mu arust täpselt hindele "3". Keskmine kolm. Mis ma oskan öelda. Alguses täitsa põnev lugu. Reaalsed inimesed sürrides olukordades. Mitte ebareaalsetes. Sürrides. Sellistes, mida enamus lugejaid ei tea, kas on päriselt juhtunud või mitte. Julgemad mängivad mõttega, et mingi osa ikka on. Jutustaja tähelepanekud selles raamatus ongi kõik elust enesest. Kõigis raamatutes on kõikide jutustajate tähelepanekud alati elust enesest, teisiti ei saakski olla. Ja ainult mingi väike osa sündmustest oli selles raamatus välja mõeldud. Et müüks. Midagi peab ju juhtuma. Muidu ei müü. No ja üht teist juhtus ka. Selles mõttes võib lugeda küll.
Aga... nii mõndagi tahaks veel öelda. Näiteks, et kuidas nii vaimukalt alanud stiil sai lõpuks nii ameerikalikuks filmilõpuklišeeks kätte minna? No need mõned kohad seal raamatu lõpupoole, kus oli tunne, nagu vaataks John Woo filmi. Nagu vaataks Tallinna TV-st John Woo "Punast kaljut". Nii stiilne, nii elegantne, nii üle kõigest... ja siis selline lõpp... nagu oleks terve parv haruldasi liblikaid odava plekist lumelabidaga ühe hoobiga laiaks löödud. Või siis näiteks mingid kohad raamatus, kus lugedes tekkis tunne nagu vaataks lagemagedat rahvaseepi. Ja ma ei mõtle mingit täitsa omas elemendis normaalset "Tulipunased roosid" või "Metsik süda" või "Ingel nimega Esmeralda" moodi seepi vaid läägemast läägemat okseleajavat "Vaprad ja ilusad" moodi seepi. Kangelanna muudkui kannatab ja kannatab ja kannatab ja siis äkki ühel päeval lahendab oma kannatused hopsti sellega, et tuleb mõttele ennast lõpuks piinajate köidikutest lahti siduda (ja ma tegelikult kasutan siin justkui illustratiivi, aga kahjuks läheb see sõna sõnalt kokku raamatus juhtunuga. Mida feili, eksole!) Umbes nagu oleks tal lõputust nutmisest, nälgimisest ja enda vägistada laskmisest selleks korraks kõht täis saanud. Tõusis püsti, rapsas seelikuvoldid sitast puhtaks ja ütles: "Okei, poisid. Tänaseks aitab küll". Ei ole loogiline. Ei ole loogiline. Ka sürr peab olema loogiline. Kui sürr ei ole enam loogiline, siis ei ole see sürr enam usutav. Sürr peab olema usutav.
Aga sõnakasutus oli... meeldivalt värskendav vaheldus sellele lõputule ühe koha peal tammuvale rohukõrtes-kumavate-päikesekiirte-kirjeldamise soigumisele, mida muidu väga soliidsetes või muidu mõtlemapaneva sündmustikuga raamatutes sageli ette tuleb. Sõnakasutus on Raual tõesti päris hea, kui võrdlema hakata.
Tähelepanekud olid... nojah. Keskmisest huvitavamad lugeda vähemalt.
Targutamist ja poosi oli... natuke üle hea maitse piiri. Nagu Raual ikka. Aga muidu ju ei müü. Loogiline.
Oli kah. Mu arust täpselt hindele "3". Keskmine kolm. Mis ma oskan öelda. Alguses täitsa põnev lugu. Reaalsed inimesed sürrides olukordades. Mitte ebareaalsetes. Sürrides. Sellistes, mida enamus lugejaid ei tea, kas on päriselt juhtunud või mitte. Julgemad mängivad mõttega, et mingi osa ikka on. Jutustaja tähelepanekud selles raamatus ongi kõik elust enesest. Kõigis raamatutes on kõikide jutustajate tähelepanekud alati elust enesest, teisiti ei saakski olla. Ja ainult mingi väike osa sündmustest oli selles raamatus välja mõeldud. Et müüks. Midagi peab ju juhtuma. Muidu ei müü. No ja üht teist juhtus ka. Selles mõttes võib lugeda küll.
Aga... nii mõndagi tahaks veel öelda. Näiteks, et kuidas nii vaimukalt alanud stiil sai lõpuks nii ameerikalikuks filmilõpuklišeeks kätte minna? No need mõned kohad seal raamatu lõpupoole, kus oli tunne, nagu vaataks John Woo filmi. Nagu vaataks Tallinna TV-st John Woo "Punast kaljut". Nii stiilne, nii elegantne, nii üle kõigest... ja siis selline lõpp... nagu oleks terve parv haruldasi liblikaid odava plekist lumelabidaga ühe hoobiga laiaks löödud. Või siis näiteks mingid kohad raamatus, kus lugedes tekkis tunne nagu vaataks lagemagedat rahvaseepi. Ja ma ei mõtle mingit täitsa omas elemendis normaalset "Tulipunased roosid" või "Metsik süda" või "Ingel nimega Esmeralda" moodi seepi vaid läägemast läägemat okseleajavat "Vaprad ja ilusad" moodi seepi. Kangelanna muudkui kannatab ja kannatab ja kannatab ja siis äkki ühel päeval lahendab oma kannatused hopsti sellega, et tuleb mõttele ennast lõpuks piinajate köidikutest lahti siduda (ja ma tegelikult kasutan siin justkui illustratiivi, aga kahjuks läheb see sõna sõnalt kokku raamatus juhtunuga. Mida feili, eksole!) Umbes nagu oleks tal lõputust nutmisest, nälgimisest ja enda vägistada laskmisest selleks korraks kõht täis saanud. Tõusis püsti, rapsas seelikuvoldid sitast puhtaks ja ütles: "Okei, poisid. Tänaseks aitab küll". Ei ole loogiline. Ei ole loogiline. Ka sürr peab olema loogiline. Kui sürr ei ole enam loogiline, siis ei ole see sürr enam usutav. Sürr peab olema usutav.
Aga sõnakasutus oli... meeldivalt värskendav vaheldus sellele lõputule ühe koha peal tammuvale rohukõrtes-kumavate-päikesekiirte-kirjeldamise soigumisele, mida muidu väga soliidsetes või muidu mõtlemapaneva sündmustikuga raamatutes sageli ette tuleb. Sõnakasutus on Raual tõesti päris hea, kui võrdlema hakata.
Tähelepanekud olid... nojah. Keskmisest huvitavamad lugeda vähemalt.
Targutamist ja poosi oli... natuke üle hea maitse piiri. Nagu Raual ikka. Aga muidu ju ei müü. Loogiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar