Sõbranna andis, et loe. Ütles veel juurde, et arvestagu ma- see on kohutav raamat. Kõik, mis seal toimub. Ühe väikese tüdruku elus.
Ma ei olnud veel lugema hakanud, kui ühel õhtusel koosistumisel näitasin raamatut oma mehe emale. Ta lõi raamatu suvalisest kohast lahti ja luges valjult: "Nutsime ja kaapisime muda..." Seejärel laksatas ta raamatu otsustavalt kinni. "On jah kohutav raamat," ütles ta. "Mina selliseid raamatuid enam lugeda ei taha. Oma muresidki on nii palju, hakka veel võõraid muresid muretsema." Seda ütles ta naerdes, huumoriga. Ma sain temast aru. Aga jube tunne oli.
Ja siis ma lugesin. Ühe päevaga. Ühtejutti. Oligi kohutav raamat. See kõik, mis seal juhtus oli... nii kohutav, kui üldse olla saab. Ja ma lugesin ja mingil hetkel hakkasid pisarad voolama. Aga mitte sellepärast.
Paljud ei taha teada, missugune on tegelikult tuhandete laste elu siinsamas meie ümber iga päev. Teadmatus on mugavam. Tegelikkus ongi liiga kohutav.
Ma ei olnud veel lugema hakanud, kui ühel õhtusel koosistumisel näitasin raamatut oma mehe emale. Ta lõi raamatu suvalisest kohast lahti ja luges valjult: "Nutsime ja kaapisime muda..." Seejärel laksatas ta raamatu otsustavalt kinni. "On jah kohutav raamat," ütles ta. "Mina selliseid raamatuid enam lugeda ei taha. Oma muresidki on nii palju, hakka veel võõraid muresid muretsema." Seda ütles ta naerdes, huumoriga. Ma sain temast aru. Aga jube tunne oli.
Ja siis ma lugesin. Ühe päevaga. Ühtejutti. Oligi kohutav raamat. See kõik, mis seal juhtus oli... nii kohutav, kui üldse olla saab. Ja ma lugesin ja mingil hetkel hakkasid pisarad voolama. Aga mitte sellepärast.
Paljud ei taha teada, missugune on tegelikult tuhandete laste elu siinsamas meie ümber iga päev. Teadmatus on mugavam. Tegelikkus ongi liiga kohutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar