Ma olen tänulik...
Kõikidest hirmudest hoolimata...
Vaatamata kõigele...

Olen ma tänulik
kõige eest.

Kõige eest. 

Mis mõttes Sa ei julge seda teha??? Sa ju julgesid sündida hoolimata teadmisest, et ühel päeval tuleb surra. Lihtsalt mine ja tegutse!

What do you mean You don`t have the guts to do it??? You had guts to be born although You knew You will end up dead one day. So just go and do it!

Raamat: Helmi Vela "Minu Albaania. Paradiis ja põrgu."

Helmi Vela elu albaanlasest mehega Albaanias, Tirana äärelinnas, Kamëzis. 

See ei ole päris tavaline reisikiri. Kindlasti mitte. 

Ma ei tunne neid inimesi, kes on selles loos osalised. Ma ei tea, mis seal päriselt juhtus. Võibolla on jutus liialdused. Võibolla aga palju jubedusi hoopis rääkimata jäetud. Ma ei tea. Raamatus on selgelt öeldud, et sellisena paistab Albaania ja sealsed inimesed Helmile. See on Helmi Albaania. See on jutustaja sügavalt ja valusalt isiklik kogemus. 

See ei šokeerinud mind, see ei jätnud mind ahhetama ega pannud nutma. Sest täpselt samasugust vägivalda ja ülekohut nii inimeste kui ka loomade vastu vohab kõikjal üle kogu maailma ja ma tean, et see vohab ka Eestis, tõenäoliselt ka kusagil siinsamas, minu lähedal. Tõenäoliselt tean ma paari-kolme väga konkreetset juhtumitki. Neid naisi, kes elavad igapäevaselt oma mehe või vanemate poolt pealesurutud normide järgi tean ma rohkem, kui jõuan üles lugeda. Siinsamas, Eestis. Igas linnas, igas alevikus, igas kolkakülas. 

Mul tekkis raamatut lugedes tegelikult ainult üks küsimus: kas inimeste ja loomade väärkohtlemine on Albaanias tõesti nii iseenesestmõistetav ja ühiskonna poolt tõesti nii laialdaselt aktsepteeritav nagu Helmi seda raamatus kirjeldas? Kas üldsuse suhtumine tõesti ongi sellisel tasemel nagu raamatus kirjeldatud? Ilmselt pole siin kasu ühestki võõrast kogemusest ega teiste jutust. Ilmselt aitaks seda aduda ainult tõeline Albaania- kogemus. Kas ma oleksin nõus läbi isikliku kogemuse seda teada saama? Ei.

Olles kokku puutunud meestega, kelle maailmavaated, käitumismudelid ja väärtushinnangud pärinevad täpselt samast usu- ja kultuuritaustast (muide religiooni poolt pealesurutud hoiakud antakse käitumismustrina edasi põlvest põlve ja isegi ateistlikult meelestatud noored võtavad need alateadlikult ikkagi omaks), ei kipuks ma keskmise Albaania mehega Albaaniasse. Ükskõik, kui kaunis sealne loodus ka ei ole. 

Niisama Albaaniasse reisile minna ei tahaks ma samadel põhjustel miks ma ei kavatse kunagi minna Indiasse ega Egiptusesse: turistide kuurortid on seal üles löödud ja klanitud, kuid tegelikult lokkab kõikjal saast, prügi ja täielik ignorants, mis puudutab keskkonnahoidu jms. Miks ma peaksin kulutama vaevaga teenitud raha, et külastada prügimäge? Prügi võin minna imetleda ka siinsamas Eestis. Palju väiksemate kuludega. Mõnel matkarajal näiteks. 

Veel üks sinine...

Eile Sind veel polnud ilmas

täna uni on Sul silmas...

Another Blue... Dreaming... Keepsake gift for newborn baby boys.

M- tähe tüdrukutele...

Kevad on tulekul. Ainult veebruar ongi veel jäänud. Natuke märtsi ka. Varsti. Väga varsti... Heleroosad pargis jalutamise mantlikesed on kõige esimesed õitsejad... Nõela ja niidiga lihtsas traagelpistes kergesti pealeõmmeldavad monogrammid. Armsad ja ilusad pilgupüüdjad. 

Spring is coming. Monogrammed patches to sew on those pretty pink overcoats for walk in the park. Just stitch it on and go! Beautiful handmade eyecatchers! Here: to all the M- girls.

Ahjupealsed. Muinasjutud. Muistsed jutud.

Not Fairy Tales but archaic and ancient tales on top the stove. Storytellers. 

Edasi. Jaanuar 1966. Head uut aastat!

Happy New Year! Soviet Estonian newspaper "Edasi" ("Forward") from January 1966.

Raamat: Nancy Huston "Murrangujooned". Veajooned.

Tiiutädi pistis jõulusööke kaasa pannes kotti ka selle. Sisukas kiri kaasas, et loe.

Pealkirja on tõlgitud ka "Veajooned". Neli põlvkonda. Erinevad inimesed. Samad jooned. Ühed ja samad jooned, erinevad arusaamad. Kuueaastased, kurjuse veajooned sees. Kellegi teise poolt löödud kurjuse jooned, mis aja kulgedes seletamatul moel sünnitavad lõpuks uue, teistmoodi kurjuse selles, kes sellest mitte midagi ei tea.

Kuidas sai kellestki nii helgest ja armsast nagu Kristina (Erra) keegi nii kurjust otsast otsani täis nagu Sol? Mõtlema peaks alustades algusest- see algus on raamatu lõpp. Erralt võeti juba varajases lapsepõlves midagi olulist ära ning omakorda hakkas olulisest ilma jääma tema tütar, kes omakorda ei suutnud olulist anda oma pojale, kelle poeg omakorda ei osanudki enam midagi olulist ega head vastu võtta.

Raamat algab Soliga. Kuueaastane poiss tänapäevases keskkonnas. Selles maailmas, kus me elame praegu. Tigedust, ebakõlasid ja vihkamist täis väike poiss. Nagu paljud tänapäeva lapsed, kui neid lähemalt uurida. Kui tungida kogu selle viisakuse ja ninnu-nännu koore alla, mille lapsevanemad nende ümber on munenud. Kust see kurjus küll ometi on tulnud? Ja siis hakkab lahti rulluma lugu ise. Kurjus tuli hoopis kusagilt väljaspoolt, hoopis kusagilt mujalt. Kurjusest sai kurbus, valu. Valust sai jõuetus, võib-olla isegi hoolimatus ja hooletus- ainult enesele elamine. Sellest omakorda sai veel midagi. Kuni lõpuks sai sellest kõigest uuesti kurjus. Täiesti uus ja teistsugune, aga täpselt sama kuri. Sest õigel ajal jäid veajooned murdmata.

Kui sa õigel hetkel ei murra kurjuse jooni, siis kandub see edasi ja võtab lõpuks hoopis uue kuju ja mingil hetkel leiab seesama kurjus täiesti uuel kujul jälle tee välja. Tahad sa seda või mitte.

Elu kandub edasi elusse. Kunagine sündmus loob mingid sündmused tulevikus. Jooned jätkuvad. Loovad uusi, teistsuguseid jooni. Igasuguseid. Vigastatud jooned loovad harva terveid jooni. Kellel on aega ja arukust vigastatud jooned õigel hetkel murda? Kellel on julgust murda veajooned?

Nii saan aru sellest raamatust mina.


Mari Peegel kirjutas 06.10.2012 ilmunud Eesti Päevalehele (Oksaneni "Puhastust" pole ma ise veel lugenud ega näinud ja ma pole kindel, kas ma tahangi. Võrdluse mõttes ehk ühel heal päeval):

Houston kirjutab natside ühest salajasemast programmist Lebensborn (ee Eluallikas), mis kujutas endast Kolmandale Reichile sobivate kodanike „tootmist”. Üks osa sellest Heinrich Himmleri skeemist oli okupeeritud piirkondade laste aariastamine, mis pidi korvama sakslaste inimkaotused Teises maailmasõjas. Lebensborni lastekodudesse viidi aaria rassi tunnustega orbusid, kuid polnud harvad juhud, kus blonde ja sinisilmseid lapsi võeti vanematelt jõuga ära. Selline varastatud laps oli ka Erra/Krissy/Krystinka, kelle lugu Huston lugejale ta tütre, lapselapse ja lapselapselapse kaudu riivamisi näitab. Riivamisi sellepärast, et põhiteema tume toon väljendub virvenduste ja peegeldustena kõrvaltegelastel.  

Hustoni raamat ilmus üsna samal ajal, kui esilinastus Sofi Oksaneni „Puhastuse” ekraniseering. Päris lihtne oleks neid romaane temaatiliselt siduda, kuid Hustoni esitus on mitu korda subtiilsem, tundlikum ja põnevam kui Oksaneni oma. Ühe pere katastroof paistab „Murrangujoontes” nurga tagant. Vari, mida see heidab, pole jõhker, kuid on seda sügavama ja olulisema tähendusega. Ega ilmaasjata ei omistatud teosele Prantsusmaal Prix Fémina. On sümpaatne, et kõige väiksem tekstihulk kirjeldab otsest kogemust, Krystina elu Ukraina Lebensborni kodus, sest see on ajalõik ja olukord, millest Hustonil endal tunnetuslik kogemus puudub. Mida vähem häma ja subjektiivsust ilukirjanduses toodetakse, seda parem. Sest kuriteoohvri kogemust pole vaja muuta kirjanduslikuks kogemuseks  

Hustoni ja Oksaneni suurim sarnasus on sõnaõiguse andmine neile, kes pole seni „tähtsates asjades” eriti sõna saanud – lastele ja naistele. Hustoni minajutustajad pole veel murdeikka jõudnud, nad on küll kaitstud, kuid ühtlasi kõige kaitsetum inimrühm: neid vormivad nende vanemate hoiakud ja mälestused. Nagu Huston näitab, võib see olla nii halb kui ka hea, sest annab küll kuuluvustunde, kuid ka eelhoiakud ja hirmud, millest vabanemisega tuleb tegeleda kogu elu. 

Hea Une Linnud. Helesinine Unekanake.

Happy  Dreaming Birds. Blue Dreams Chick. Handmade all over including  pretty  embroidery.  

Targakssaamise kunst. Õpikud ja vihikud.

Matemaatika tunnis loed Aita Kaljuste imelisest sõnajalakogust ja sellest, miks eelistada kodumaiseid õunu imporditutele. Loodusõpetuses vaatad pilte avakosmosest ja kõikidest maailma rahvastest. Eesti keelt õppima asudes avastad, mida kõike saab teha lumest. Muusika nagu maalikunst. Nii hariv, et hakka või targaks :)

Textbooks and Workbooks can be lessons inside and out. Old magazines, calendars, fruit prints, cut-outs from drawings and whatever  otherwise useless paper there is to find around house. It`s fun! And educating, too!