Tiiutädi pistis jõulusööke kaasa pannes kotti ka selle. Sisukas kiri kaasas, et loe.
Pealkirja on tõlgitud ka "Veajooned". Neli põlvkonda. Erinevad inimesed. Samad jooned. Ühed ja samad jooned, erinevad arusaamad. Kuueaastased, kurjuse veajooned sees. Kellegi teise poolt löödud kurjuse jooned, mis aja kulgedes seletamatul moel sünnitavad lõpuks uue, teistmoodi kurjuse selles, kes sellest mitte midagi ei tea.
Kuidas sai kellestki nii helgest ja armsast nagu Kristina (Erra) keegi nii kurjust otsast otsani täis nagu Sol? Mõtlema peaks alustades algusest- see algus on raamatu lõpp. Erralt võeti juba varajases lapsepõlves midagi olulist ära ning omakorda hakkas olulisest ilma jääma tema tütar, kes omakorda ei suutnud olulist anda oma pojale, kelle poeg omakorda ei osanudki enam midagi olulist ega head vastu võtta.
Raamat algab Soliga. Kuueaastane poiss tänapäevases keskkonnas. Selles maailmas, kus me elame praegu. Tigedust, ebakõlasid ja vihkamist täis väike poiss. Nagu paljud tänapäeva lapsed, kui neid lähemalt uurida. Kui tungida kogu selle viisakuse ja ninnu-nännu koore alla, mille lapsevanemad nende ümber on munenud. Kust see kurjus küll ometi on tulnud? Ja siis hakkab lahti rulluma lugu ise. Kurjus tuli hoopis kusagilt väljaspoolt, hoopis kusagilt mujalt. Kurjusest sai kurbus, valu. Valust sai jõuetus, võib-olla isegi hoolimatus ja hooletus- ainult enesele elamine. Sellest omakorda sai veel midagi. Kuni lõpuks sai sellest kõigest uuesti kurjus. Täiesti uus ja teistsugune, aga täpselt sama kuri. Sest õigel ajal jäid veajooned murdmata.
Kui sa õigel hetkel ei murra kurjuse jooni, siis kandub see edasi ja võtab lõpuks hoopis uue kuju ja mingil hetkel leiab seesama kurjus täiesti uuel kujul jälle tee välja. Tahad sa seda või mitte.
Elu kandub edasi elusse. Kunagine sündmus loob mingid sündmused tulevikus. Jooned jätkuvad. Loovad uusi, teistsuguseid jooni. Igasuguseid. Vigastatud jooned loovad harva terveid jooni. Kellel on aega ja arukust vigastatud jooned õigel hetkel murda? Kellel on julgust murda veajooned?
Nii saan aru sellest raamatust mina.
Mari Peegel kirjutas 06.10.2012 ilmunud Eesti Päevalehele (Oksaneni "Puhastust" pole ma ise veel lugenud ega näinud ja ma pole kindel, kas ma tahangi. Võrdluse mõttes ehk ühel heal päeval):
Pealkirja on tõlgitud ka "Veajooned". Neli põlvkonda. Erinevad inimesed. Samad jooned. Ühed ja samad jooned, erinevad arusaamad. Kuueaastased, kurjuse veajooned sees. Kellegi teise poolt löödud kurjuse jooned, mis aja kulgedes seletamatul moel sünnitavad lõpuks uue, teistmoodi kurjuse selles, kes sellest mitte midagi ei tea.
Kuidas sai kellestki nii helgest ja armsast nagu Kristina (Erra) keegi nii kurjust otsast otsani täis nagu Sol? Mõtlema peaks alustades algusest- see algus on raamatu lõpp. Erralt võeti juba varajases lapsepõlves midagi olulist ära ning omakorda hakkas olulisest ilma jääma tema tütar, kes omakorda ei suutnud olulist anda oma pojale, kelle poeg omakorda ei osanudki enam midagi olulist ega head vastu võtta.
Raamat algab Soliga. Kuueaastane poiss tänapäevases keskkonnas. Selles maailmas, kus me elame praegu. Tigedust, ebakõlasid ja vihkamist täis väike poiss. Nagu paljud tänapäeva lapsed, kui neid lähemalt uurida. Kui tungida kogu selle viisakuse ja ninnu-nännu koore alla, mille lapsevanemad nende ümber on munenud. Kust see kurjus küll ometi on tulnud? Ja siis hakkab lahti rulluma lugu ise. Kurjus tuli hoopis kusagilt väljaspoolt, hoopis kusagilt mujalt. Kurjusest sai kurbus, valu. Valust sai jõuetus, võib-olla isegi hoolimatus ja hooletus- ainult enesele elamine. Sellest omakorda sai veel midagi. Kuni lõpuks sai sellest kõigest uuesti kurjus. Täiesti uus ja teistsugune, aga täpselt sama kuri. Sest õigel ajal jäid veajooned murdmata.
Kui sa õigel hetkel ei murra kurjuse jooni, siis kandub see edasi ja võtab lõpuks hoopis uue kuju ja mingil hetkel leiab seesama kurjus täiesti uuel kujul jälle tee välja. Tahad sa seda või mitte.
Elu kandub edasi elusse. Kunagine sündmus loob mingid sündmused tulevikus. Jooned jätkuvad. Loovad uusi, teistsuguseid jooni. Igasuguseid. Vigastatud jooned loovad harva terveid jooni. Kellel on aega ja arukust vigastatud jooned õigel hetkel murda? Kellel on julgust murda veajooned?
Nii saan aru sellest raamatust mina.
Mari Peegel kirjutas 06.10.2012 ilmunud Eesti Päevalehele (Oksaneni "Puhastust" pole ma ise veel lugenud ega näinud ja ma pole kindel, kas ma tahangi. Võrdluse mõttes ehk ühel heal päeval):
Houston kirjutab natside ühest salajasemast programmist Lebensborn (ee Eluallikas), mis kujutas endast Kolmandale Reichile sobivate kodanike „tootmist”. Üks osa sellest Heinrich Himmleri skeemist oli okupeeritud piirkondade laste aariastamine, mis pidi korvama sakslaste inimkaotused Teises maailmasõjas. Lebensborni lastekodudesse viidi aaria rassi tunnustega orbusid, kuid polnud harvad juhud, kus blonde ja sinisilmseid lapsi võeti vanematelt jõuga ära. Selline varastatud laps oli ka Erra/Krissy/Krystinka, kelle lugu Huston lugejale ta tütre, lapselapse ja lapselapselapse kaudu riivamisi näitab. Riivamisi sellepärast, et põhiteema tume toon väljendub virvenduste ja peegeldustena kõrvaltegelastel.
Hustoni raamat ilmus üsna samal ajal, kui esilinastus Sofi Oksaneni „Puhastuse” ekraniseering. Päris lihtne oleks neid romaane temaatiliselt siduda, kuid Hustoni esitus on mitu korda subtiilsem, tundlikum ja põnevam kui Oksaneni oma. Ühe pere katastroof paistab „Murrangujoontes” nurga tagant. Vari, mida see heidab, pole jõhker, kuid on seda sügavama ja olulisema tähendusega. Ega ilmaasjata ei omistatud teosele Prantsusmaal Prix Fémina. On sümpaatne, et kõige väiksem tekstihulk kirjeldab otsest kogemust, Krystina elu Ukraina Lebensborni kodus, sest see on ajalõik ja olukord, millest Hustonil endal tunnetuslik kogemus puudub. Mida vähem häma ja subjektiivsust ilukirjanduses toodetakse, seda parem. Sest kuriteoohvri kogemust pole vaja muuta kirjanduslikuks kogemuseks
Hustoni ja Oksaneni suurim sarnasus on sõnaõiguse andmine neile, kes pole seni „tähtsates asjades” eriti sõna saanud – lastele ja naistele. Hustoni minajutustajad pole veel murdeikka jõudnud, nad on küll kaitstud, kuid ühtlasi kõige kaitsetum inimrühm: neid vormivad nende vanemate hoiakud ja mälestused. Nagu Huston näitab, võib see olla nii halb kui ka hea, sest annab küll kuuluvustunde, kuid ka eelhoiakud ja hirmud, millest vabanemisega tuleb tegeleda kogu elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar