Helmi Vela elu albaanlasest mehega Albaanias, Tirana äärelinnas, Kamëzis.
See ei ole päris tavaline reisikiri. Kindlasti mitte.
Ma ei tunne neid inimesi, kes on selles loos osalised. Ma ei tea, mis seal päriselt juhtus. Võibolla on jutus liialdused. Võibolla aga palju jubedusi hoopis rääkimata jäetud. Ma ei tea. Raamatus on selgelt öeldud, et sellisena paistab Albaania ja sealsed inimesed Helmile. See on Helmi Albaania. See on jutustaja sügavalt ja valusalt isiklik kogemus.
See ei šokeerinud mind, see ei jätnud mind ahhetama ega pannud nutma. Sest täpselt samasugust vägivalda ja ülekohut nii inimeste kui ka loomade vastu vohab kõikjal üle kogu maailma ja ma tean, et see vohab ka Eestis, tõenäoliselt ka kusagil siinsamas, minu lähedal. Tõenäoliselt tean ma paari-kolme väga konkreetset juhtumitki. Neid naisi, kes elavad igapäevaselt oma mehe või vanemate poolt pealesurutud normide järgi tean ma rohkem, kui jõuan üles lugeda. Siinsamas, Eestis. Igas linnas, igas alevikus, igas kolkakülas.
Mul tekkis raamatut lugedes tegelikult ainult üks küsimus: kas inimeste ja loomade väärkohtlemine on Albaanias tõesti nii iseenesestmõistetav ja ühiskonna poolt tõesti nii laialdaselt aktsepteeritav nagu Helmi seda raamatus kirjeldas? Kas üldsuse suhtumine tõesti ongi sellisel tasemel nagu raamatus kirjeldatud? Ilmselt pole siin kasu ühestki võõrast kogemusest ega teiste jutust. Ilmselt aitaks seda aduda ainult tõeline Albaania- kogemus. Kas ma oleksin nõus läbi isikliku kogemuse seda teada saama? Ei.
Olles kokku puutunud meestega, kelle maailmavaated, käitumismudelid ja väärtushinnangud pärinevad täpselt samast usu- ja kultuuritaustast (muide religiooni poolt pealesurutud hoiakud antakse käitumismustrina edasi põlvest põlve ja isegi ateistlikult meelestatud noored võtavad need alateadlikult ikkagi omaks), ei kipuks ma keskmise Albaania mehega Albaaniasse. Ükskõik, kui kaunis sealne loodus ka ei ole.
Niisama Albaaniasse reisile minna ei tahaks ma samadel põhjustel miks ma ei kavatse kunagi minna Indiasse ega Egiptusesse: turistide kuurortid on seal üles löödud ja klanitud, kuid tegelikult lokkab kõikjal saast, prügi ja täielik ignorants, mis puudutab keskkonnahoidu jms. Miks ma peaksin kulutama vaevaga teenitud raha, et külastada prügimäge? Prügi võin minna imetleda ka siinsamas Eestis. Palju väiksemate kuludega. Mõnel matkarajal näiteks.
See ei ole päris tavaline reisikiri. Kindlasti mitte.
Ma ei tunne neid inimesi, kes on selles loos osalised. Ma ei tea, mis seal päriselt juhtus. Võibolla on jutus liialdused. Võibolla aga palju jubedusi hoopis rääkimata jäetud. Ma ei tea. Raamatus on selgelt öeldud, et sellisena paistab Albaania ja sealsed inimesed Helmile. See on Helmi Albaania. See on jutustaja sügavalt ja valusalt isiklik kogemus.
See ei šokeerinud mind, see ei jätnud mind ahhetama ega pannud nutma. Sest täpselt samasugust vägivalda ja ülekohut nii inimeste kui ka loomade vastu vohab kõikjal üle kogu maailma ja ma tean, et see vohab ka Eestis, tõenäoliselt ka kusagil siinsamas, minu lähedal. Tõenäoliselt tean ma paari-kolme väga konkreetset juhtumitki. Neid naisi, kes elavad igapäevaselt oma mehe või vanemate poolt pealesurutud normide järgi tean ma rohkem, kui jõuan üles lugeda. Siinsamas, Eestis. Igas linnas, igas alevikus, igas kolkakülas.
Mul tekkis raamatut lugedes tegelikult ainult üks küsimus: kas inimeste ja loomade väärkohtlemine on Albaanias tõesti nii iseenesestmõistetav ja ühiskonna poolt tõesti nii laialdaselt aktsepteeritav nagu Helmi seda raamatus kirjeldas? Kas üldsuse suhtumine tõesti ongi sellisel tasemel nagu raamatus kirjeldatud? Ilmselt pole siin kasu ühestki võõrast kogemusest ega teiste jutust. Ilmselt aitaks seda aduda ainult tõeline Albaania- kogemus. Kas ma oleksin nõus läbi isikliku kogemuse seda teada saama? Ei.
Olles kokku puutunud meestega, kelle maailmavaated, käitumismudelid ja väärtushinnangud pärinevad täpselt samast usu- ja kultuuritaustast (muide religiooni poolt pealesurutud hoiakud antakse käitumismustrina edasi põlvest põlve ja isegi ateistlikult meelestatud noored võtavad need alateadlikult ikkagi omaks), ei kipuks ma keskmise Albaania mehega Albaaniasse. Ükskõik, kui kaunis sealne loodus ka ei ole.
Niisama Albaaniasse reisile minna ei tahaks ma samadel põhjustel miks ma ei kavatse kunagi minna Indiasse ega Egiptusesse: turistide kuurortid on seal üles löödud ja klanitud, kuid tegelikult lokkab kõikjal saast, prügi ja täielik ignorants, mis puudutab keskkonnahoidu jms. Miks ma peaksin kulutama vaevaga teenitud raha, et külastada prügimäge? Prügi võin minna imetleda ka siinsamas Eestis. Palju väiksemate kuludega. Mõnel matkarajal näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar