Lugu sellest, kuidas lastetud naised vanasti raviallikal käisid

Täiskuu kuukab tahmjas taevas
kui kalgendund käkk
tähetukke täis tõrvatõrres.

Põõsapässis uluvaevas
kaebleb libahunt ja
naerab näkk
kuri kargab põllul
rukkikõrres.

Paakkülmas allikas pahkluudeni
mehe naine noakaelalt
riibib sõlehõbedat vette.
Salasõnadel küünitab puudeni
punasest villasest nidutud paela
põllehõlmad seob ette.

Tagasiteel veel kolm kannapööret ümber iseenda
põletab pihlakapulka
juukseid segatud hulka-
sorts seelikusaba alt susinal soo poole lendab.

Täiskuu kuukab tahmjas taevas
kui kalgendund käkk
tõrvatõrres.

Öö öriseb lakaluugil.
Õuelt õuele
roidavad sorakad puugid.

Veel põleb tähetukke.

Mehe naine
poolpöörival, taguval põuel
jääb ootama hommikust kukke.

Markole

Aidalaka all lendavad kassid
hiireunenäod sees
vastmaalitud alustassid
kummuli vihmavees

Põlluservades hulguvad hundid
ja saanitekid ja ööd
ja kuumsuitsurääbiste pundid
ja punased seelikuvööd

Kaselatvades kõikidel karudel
sametist kuningatroonid
tumesinistel soopilveharudel
samovaride voorid

Valan maha kõik korjatud hääled
peost pühin tohutropid
oma korvi puupohlade pääle
Su külmetand hinge ma
nopin