Drawing- asian girl

Charocal pencil/ söepliiats

Neljapäev

Ja raha saigi täiesti otsa
ja justkui
oleks pidanud istuma
kodus
eksole
ja kokku hoidma.
Inimeste sekka
kirjandust kuulama läksin
hoopis.
Selga panin
kõige ilusamad riided
mis mul veel võtta olid-
vanad teksapüksid,
kulund sametjaki
paari tikitud villaseid kindaid
kordades paigatud kontstega kingad.
Kõik naised
kiitsid.
Kõik mehed
imetlesid.
Kõik tahtsid olla
mu lähedal.
Kutsusid mind
üksteise võidu
teatrisse ja
külla
ja kohvikusse.

Kuidas ometi
saab see nii
olla
ise imestasin.
Kõik minus on ju
nii palju kordi
lihtsa nõela ja niidiga
lapitud.

Ja siis helistasid Sina
ja käskisid
mul kindlasti minna
Singer Vingeri
kontserdile.
Raha pärast
ärgu ma
muretsegu,
lubasid selle või
laenata
kui muidu
ei saa.
Ma armastan Sind
niiväga.

On kohti. Hispaania. Sidrunipuud

On olemas kohti, kus laugetel nõlvadel
kasvavad 
kahara võraga puud.

Nii kaugele kui silm
ulatub.

Tumeroheliste
läikivate lehtedega oksad
kiiguvad pärastlõunases tuules
ja nende uinutavmagusat sahinat
kandub
opaakeresinises otsatuses
piimjate pilvede all
läbi sulava õhu
ritsikalauluga
kõikjale.

Ja raskelt
ja natuke laisalt
ripuvad
helekollased sidrunid.

Nii kaugele
kui silm ulatub.

Selliseid kohti on
olemas.

Külamehe külaskäik

Teil kõik on
liiga uus.

Ma eelistaksin
mõlkis tinatopsikut
ja sama mõlkis
plekist kopsikut.

Teil kõik on
liiga uus.

Mul rohkem meeldiks
kõrge uksepakk ja
seintest tolknev takk
ja meeldiks koinärit
kolmejalgne järi
pliidiukse ees
ja pliidil
põlend pada
seakartul sees.

Teil kõik on
liiga uus.

Ma tahaks kuulda
aknaraamivärvi koorumist
ja uksehingi roostetamas näha
tahaks ka
vist.

Teil kõik on
liiga uus.

Mu sitased kalossid
ei sobi siia.

Raamat: Mihkel Raud "Sinine on sinu taevas"- ebaloogiline,kuigi üsna põnev sürr, mis oleks võinud muidu täiesti usutav olla

Pärast "Musta pori näkku"- ma ei oleks omal algatusel Rauda küll iialgi enam lugenud. Aga soovitati. Kaks inimest soovitasid. Ja lugeda otsustasin pärast seda, kui mu mees selle vastu nii palju huvi ilmutas, et praktiliselt ühe jutiga läbi luges. Kui mu mees midagi lugeda võtab, siis midagi peab selles kirjatükis olema. Igat ettejuhtuvat paska, labast jahumist ja mõttetut muigutamist ta juba ei loe. Mu mehel on sellistes asjades nii kuradima ilmeksimatu maitse, et... kadedaks teeb lihtsalt (aga see on pikem jutt, see on hoopis üks teine jutt). Ja kuigi tema lõplik hinnang sellele raamatule oli kusagile sinna "3" kanti, siis minu otsus raamat läbi lugeda sündis justnimelt ja ainult ja ainult sellest, et mu mees oli "nõrgale kolmele" vaatamata selle ikkagi läbi lugenud. Midagi siis pidi ikkagi olema.

Oli kah. Mu arust täpselt hindele "3". Keskmine kolm. Mis ma oskan öelda. Alguses täitsa põnev lugu. Reaalsed inimesed sürrides olukordades. Mitte ebareaalsetes. Sürrides. Sellistes, mida enamus lugejaid ei tea, kas on päriselt juhtunud või mitte. Julgemad mängivad mõttega, et mingi osa ikka on. Jutustaja tähelepanekud selles raamatus ongi kõik elust enesest. Kõigis raamatutes on kõikide jutustajate tähelepanekud alati elust enesest, teisiti ei saakski olla. Ja ainult mingi väike osa sündmustest oli selles raamatus välja mõeldud. Et müüks. Midagi peab ju juhtuma. Muidu ei müü. No ja üht teist juhtus ka. Selles mõttes võib lugeda küll.

Aga... nii mõndagi tahaks veel öelda. Näiteks, et kuidas nii vaimukalt alanud stiil sai lõpuks nii ameerikalikuks filmilõpuklišeeks kätte minna? No need mõned kohad seal raamatu lõpupoole, kus oli tunne, nagu vaataks John Woo filmi. Nagu vaataks Tallinna TV-st John Woo "Punast kaljut". Nii stiilne, nii elegantne, nii üle kõigest... ja siis selline lõpp... nagu oleks terve parv haruldasi liblikaid odava plekist lumelabidaga ühe hoobiga laiaks löödud. Või siis näiteks mingid kohad raamatus, kus lugedes tekkis tunne nagu vaataks lagemagedat rahvaseepi. Ja ma ei mõtle mingit täitsa omas elemendis normaalset "Tulipunased roosid" või "Metsik süda" või "Ingel nimega Esmeralda" moodi seepi vaid läägemast läägemat okseleajavat "Vaprad ja ilusad" moodi seepi. Kangelanna muudkui kannatab ja kannatab ja kannatab ja siis äkki ühel päeval lahendab oma kannatused hopsti sellega, et tuleb mõttele ennast lõpuks piinajate köidikutest lahti siduda (ja ma tegelikult kasutan siin justkui illustratiivi, aga kahjuks läheb see sõna sõnalt kokku raamatus juhtunuga. Mida feili, eksole!) Umbes nagu oleks tal lõputust nutmisest, nälgimisest ja enda vägistada laskmisest selleks korraks kõht täis saanud. Tõusis püsti, rapsas seelikuvoldid sitast puhtaks ja ütles: "Okei, poisid. Tänaseks aitab küll". Ei ole loogiline. Ei ole loogiline. Ka sürr peab olema loogiline. Kui sürr ei ole enam loogiline, siis ei ole see sürr enam usutav. Sürr peab olema usutav.

Aga sõnakasutus oli... meeldivalt värskendav vaheldus sellele lõputule ühe koha peal tammuvale rohukõrtes-kumavate-päikesekiirte-kirjeldamise soigumisele, mida muidu väga soliidsetes või muidu mõtlemapaneva sündmustikuga raamatutes sageli ette tuleb. Sõnakasutus on Raual tõesti päris hea, kui võrdlema hakata.

Tähelepanekud olid... nojah. Keskmisest huvitavamad lugeda vähemalt.

Targutamist ja poosi oli... natuke üle hea maitse piiri. Nagu Raual ikka. Aga muidu ju ei müü. Loogiline.  

Poiste elu ON lihtsalt selline

Ja ma ei osanudki midagi muud öelda, kui et poiste elu on kord juba selline. Suuremad näitavad väiksemate peal oma jõudu ja võimu. Et nii on. Mis parata.

Aga laps nuttis mu kõrval ja puges kaissu nagu toosama kolmeaastane põngerjas, kes kukkudes põlve valusasti ära löönud. Ainult et seekord valutas hing. Ja veel palju valusam oli see valu hoopis mulle endale.

Poiste elu ON kord juba selline. Ja on raskem, kui sul pole olnud kedagi, kes õpetaks natuke karated või kickboxi. Mis parata. Nii on.

Ma lubasin, et kui nad järele ei jäta, siis ma aitan. Kindlasti aitan. Ma mäletan, kuidas mu vanaema alati ütles, et ärgu ma nutku, et küll tema juba mind aitab. Et ärgu ma kartku mitte midagi. Et seni kuni tema elab... See oli kõige parem lohutus, mis olla sai. Ma ei kartnudki midagi. Ma pole tänu sellele mitte kunagi mitte midagi kartnud.

Kuidas ma aitan? Mina? Naisterahvas!Tüdruk!... Aga mida ma siis teeks, kui ma oleks mees? Kui ma oleks isa? Mida ma teeks, kui ma oleks maailma parim isa?

Ja nii sain ma olla kui mitte muud, siis vähemalt keskmisest natuke julgem ema. Vähemalt.

Raamat: Helle Toomingas "Doris"

Sõbranna andis, et loe. Ütles veel juurde, et arvestagu ma- see on kohutav raamat. Kõik, mis seal toimub. Ühe väikese tüdruku elus.

Ma ei olnud veel lugema hakanud, kui ühel õhtusel koosistumisel näitasin raamatut oma mehe emale. Ta lõi raamatu suvalisest kohast lahti ja luges valjult: "Nutsime ja kaapisime muda..." Seejärel laksatas ta raamatu otsustavalt kinni. "On jah kohutav raamat," ütles ta. "Mina selliseid raamatuid enam lugeda ei taha. Oma muresidki on nii palju, hakka veel võõraid muresid muretsema." Seda ütles ta naerdes, huumoriga. Ma sain temast aru. Aga jube tunne oli.

Ja siis ma lugesin. Ühe päevaga. Ühtejutti. Oligi kohutav raamat. See kõik, mis seal juhtus oli... nii kohutav, kui üldse olla saab. Ja ma lugesin ja mingil hetkel hakkasid pisarad voolama. Aga mitte sellepärast.

Paljud ei taha teada, missugune on tegelikult tuhandete laste elu siinsamas meie ümber iga päev. Teadmatus on mugavam. Tegelikkus ongi liiga kohutav.