Poiste elu ON lihtsalt selline

Ja ma ei osanudki midagi muud öelda, kui et poiste elu on kord juba selline. Suuremad näitavad väiksemate peal oma jõudu ja võimu. Et nii on. Mis parata.

Aga laps nuttis mu kõrval ja puges kaissu nagu toosama kolmeaastane põngerjas, kes kukkudes põlve valusasti ära löönud. Ainult et seekord valutas hing. Ja veel palju valusam oli see valu hoopis mulle endale.

Poiste elu ON kord juba selline. Ja on raskem, kui sul pole olnud kedagi, kes õpetaks natuke karated või kickboxi. Mis parata. Nii on.

Ma lubasin, et kui nad järele ei jäta, siis ma aitan. Kindlasti aitan. Ma mäletan, kuidas mu vanaema alati ütles, et ärgu ma nutku, et küll tema juba mind aitab. Et ärgu ma kartku mitte midagi. Et seni kuni tema elab... See oli kõige parem lohutus, mis olla sai. Ma ei kartnudki midagi. Ma pole tänu sellele mitte kunagi mitte midagi kartnud.

Kuidas ma aitan? Mina? Naisterahvas!Tüdruk!... Aga mida ma siis teeks, kui ma oleks mees? Kui ma oleks isa? Mida ma teeks, kui ma oleks maailma parim isa?

Ja nii sain ma olla kui mitte muud, siis vähemalt keskmisest natuke julgem ema. Vähemalt.