Väljas sajab. Mu armas poiss seisab- jalad harkis- selles sajus ja vaatab silmad ammuli üles taeva poole. Ajab siis keele suust välja, püüdes vihmavett, mis jumaliku valanguna langeb otse ta näole, väikestele väljasirutatud kätele, päevitunud jalasäärtele, õlgadele- kõikjale sellele kasvavale, sitkele ja rõõmsale kehale. Sajab nagu oavarrest. Laps on hetkega läikiv ja läbimärg. Nagu latikas- mõtlen ma. Ja ma näen, kuidas ta on nii piiritult õnnelik seal keset seda pladisevat maru, roosa keeleots suust väljas. Las ta siis olla. Las see hetk jääbki jäägitult temale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar